30.juuni laupäev
Nagu ikka tõusin juba enne ärkamist. Pakkisin lõpuks oma kohvri lahti, pesin esimesed tööriided.
Tegin suure hunniku pannkooke. (need on juba laual)
Õppisin inglise keelt, riiulil oli igast linnakaarte ja plaane, uurisin neid ja siis üks märkmik, kus mingid lehed vahel.
Teen siis lahti ja vaatan, issand – eesti keeles! Nagu reisipäevik, aastast 2013 esimene Inglismaa reis, sirvin siis lõppu – Peterburg. Iilgelt elevil, et siin korteris on kunagi ennem ka eestlasi siis elanud ja ju on mõni tüdruk siis oma päeviku siia unustanud. Oi-oi-oi, kuidas teda küll leida, ma saaksin selle talle Eestisse ju viia. Vaatan vahel on ka lennupiletite lipikuid ja näen perekonnanime, isver sama nimi, mis Airiinil, milline lahe kokkusattumus!!! Otsin edasi ja leidsin ka pileti koos eesnimega. Oh sa Jummeli Juuli, ruttu märkmik kinni, see oligi ju Airiini oma. Muud kõik tema asjad olid magamise toas ja kuna ja miks ta selle sinna riiulisse oli pannud… Ja suure õhinaga ei mõelnud ma kohe selle pealegi , et miks seal ei olnud ühtegi sõna Iirimaast. Irru ärgates saime jälle tükk aega naerda, sõime pooled pannikad otsa ja läksime linna.
Olime esimene õhtu sõitnud mööda ühest väga lahedast kirikust, selle ka esimesena üles otsisime. Holy Trinity Church.
Sees käis parasjagu jumalateenistus, istusime, kuulasime, mõtisklesime paari lause üle, mis jumalaisa rääkis.
Jalutasime kesklinna, et leida turg. Teepeale jäi aga üks kaltsukas, kuhu me muidugi kohe sügavale sisse läksime. Ja ma ostsin sealt ühe pluusi ja seeliku, mida mul siin kohe hädasti tarvis on. Kulutasin 4 euri. Siis sattusime tänavamuusikute kontserdile, kus 9 meest mängisid. Väga äge oli. Üks vabatahtlik tegi ka huvitavat võlutantsu…
Hakkasime jälle aga sõber guugliga suhtlema, kus kaugele see turg siis jääda võiks. No muidugi oli turg meist 10 meetrit tagapool, millest me muusikast kantuna olime mööda tulnud.
Turul oli palju värsket liha-kana-kala. Eriti loomaliha ja kana, igast marinaadides ja varrastes ja piffidena ja väga ok hinnad ehk siis odavam, kui meil. Kalavalik oli suur ja hea, aga väga kallis. Puu ja juurvilja osa oli nõrk. Üks juustu haisulett. Ja MITTE ühtegi suitsuvorsti ega singi letti!!! Aa magusalette oli ka.
Jalutasime siis poodidepuiesteel edasi, ühest sisse, teisest välja… Ja ohh sa juudas, kus oli ägedaid poode, mina kui tuntud klounisiksus oma riietusega, ma kahvatun ja hääbun….
Kuni jõudsime Starbucksi ja lohutuseks, et mitte kurvastusse surra, luristasime sisse ühe mu lemmiku suure caramell frappuccino. Hakkas nati parem. Nii, nüüd tuleks leida meil kunstimuuseum ja Airiin hakkas jälle mu netineiuks. Aga no tõepoolest, tee silmad lahti ja vaata, see oli täpselt koffiku vastas, isegi mitte suurt teed polnud vahel.
Näitus oli tasuta ja kolmel korrusel. Ma küll kunstist muffigi ei jaga aga väga huvitav oli. Just pannakse seal üles ka uut näitust, mis avatakse 13.juuli, panime selle endale kohe ka märkmikusse kirja.
Keerutasime siis seal ees ringi ja vaatasime, et on üks tänav, kus on väga palju rahvast, lähme siis ka sinna. Sattusime Saints Peter and Pauls kirikusse.
See oli väga suur ja võimas. Oli ka palju pihikambreid, neist hoidsin targu eemale, et jumalainimesi säästa… Sest ennem läheks ju jumalapäike looja, kui minu paturegister valmis saaks.
Edasi jalutades kohtasime jälle üht tänavamuusikut, kellele oli mul jube tahtmine minna ja öelda, et kas keegi pole talle seda varem öelnud, et ärgu parem laulgu. See oli väga kole ja jube hääl ühel noorel mehel, ega keegi ei kuulanud ka ega andnud raha, erinevalt eelmistest.
Ja siis, ja siis, nägime me Lidli silti! Ei-ei-ei, meil on ju külmkapp triiki toitu täis, midagi pole vaja, aga lähme lihtsalt vaatame ja seivime ära. No muidugi tulime me sealt ära suure pitsa, suure mango sorbetti, bataadi ja veel millegagi. AGA me jätsime ostmata kartulikrõpsud, mida müüakse seal nii suurtes kottides, nagu meil koeratoitu!
Airiini sõber guugelmees näitas, et see asus ühtlasi ka täitsa meie koduteel. Tore leid.
Kodus limpsisime jäätist, mis oli hea ja hapu, no päris kodumaad ei reedaks aga ostaks veel küll. Kosutasime veits ja sättisime end kenaks ja pubituurile. Valisime ühe ilusa suure välja, kus ka elavmuusika ja teele. Linn juba nii selge, et oskame ka ise minna. Leidsimegi. Aga meie kurvatuseks on seal band ainult 19-21ni ja me jäime sellest ilma. kurtsime siis ühele baaripoisile ja ta ostis meile uue koha, kus mängitakse 24ni. Andis kaarti ja jälle vudisime. Linn oli rõõmsat rahvast igal pool täis ja pubisi palju. Meie uus pubi oli suht väike ja ka palju rahvast, aga saime ikka pukkide otsa istuma.
Tahtsime mingit kohalikku õlut ja tüdruk leti taga oli nii lahke, et andis ennem ka maitsta. Ja muusika oli täpselt see, mida ma olin lootnud ja oodanud. Super. Tiksusime ja jõime 2 klaasi õlut, kuni oli nii palju rahvast, et peale kära muusikat enam ei kuulnudki ja me põgenesime. Jälle oli kodu mitte kaugel, teepeal salvestasime kõik huvitavad pubid, mis nägime ja nautisime tuledes linna.
Koju jõudes sõime veel pool pakki jäätist ja oi küll tuli hea uni.
01.juuli pühapäev
Mida teha vaba päevaga, ikka jalad selga ja linna avastama. Sihiks võtsime rongijaama, et vajadusel teada, kuhu minna, võtta sealt igast kaarte, kuhu saaks sõita. Ja täitsa meie kodu lähedal, algul läksime küll veits valelt poolt aga siis härra jaamakorraldaja suunas meid õigesse kohta. No see teadmine olemas hakkasime lihtsalt järjest tänavaid avastama. Ja avastasime ühe ägeda vintage poe.
Seal läks meil ikka tükk aega, mul ju vaja kõik kübarad järgi proovida ja milliseid kleite seal oli…. Õnneks on lennukil kaal piiratud…
Siis nägime kaugel veel kirikutorni moodi asju, selge, suund sinna ja oli ülivõimas katedraal.
Tegime labürindi läbi ja ronisime kindlusesse, mis oli aastast 1600
Vat, mis juhtub, kui kirikus pihtimas ei käi…
Ja selliseid päid oleks mul koju ka vaja, hea kus kübaraid hoida
Siit paistis ka meie kodusuund ära, sest elame linna ainukese pilvelõhkuja kõrval.
Mis juhtub Iirimaal... 