Kinsale

14.juuli laupäev. Jällegi on üks vaba päev ja me otsustasime minna Kinsale.

Buss sõitis sinna tunniga. Kohale jõudes nägin kohe postkontorit ja tahtsin oma Nunnudele, et õelastele jälle postkaarti saata aga vat, kus lops, seal olid ainult sünnipäevade ja pulmade kaardid. Üle tee oli aga suveniiripood ja selle ees stendil palju Iirimaa kaarte. Valisin kauni eeslitega kaardi ja keksisin rõõmsalt postkontori poole tagasi, kui äkki keset teed taipasin, et õõõ… ma pean ju selle kaardi eest suveniiripoodi maksma, mitte postimajja…

Jalutasime edasi siis linna poole ja me kohtasime tänaval ilvest.

See kass oli lihtsalt niiii suur ja ütlemata armas. Lasi lahkesti end paitada ja sülle võtta.

Seejärel saime kokku meie Blarney roosiaia kuninga Fionniga, kes elab Kinsales ja pakkus end meile giidiks. Kinsale on väike armas mereäärne linn, kus elab u 5300 inimest, sadamas on palju purjekaid ja jahte ja väga palju turiste.

Linn ise asub mäejalamil, kust on imeilus vaade.

Kahel pool lahte on kindlused – Charles Fort, mis on ehtitatud 1677.a. ja saanud nime Charles II järgi, kes oli Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningas sellel ajal.

Ja teisel pool lahte on James Fort, mis ehitati 1607.a. et kaitsta sadamat ja merepiirkonda

Turnisime ja ronisime ühest künkast üles ja teisest alla

Siin on isegi jupike liivaranda

Ja puud on rannaaladel tuule tõttu kõik viltu kasvanud, pilt tehtud vaikse ilmaga.

Kuna siin pole väga pikka aega sadanud, on veetase ülimadal.

Nägime kuidas üks purjekas oligi madalasse vette kinni sõitnud ja rannavalve hakkas teda välja sikutama.

Sõitsime linna tagasi ja läksime lõunat sööma.

Valisime lamba shanki.

Oo mai gaaden, marmelaaden, see oli lihtsalt megasuur lamba säär. Ülimaitsev ja väga pehme, no hind oli ka hea 20.50. Muidugi ei mahtunud miskit magustoitu meile enam kahjuks sisse.

Hommikul, kui siia tulime oli vesi rannast täitsa kadunud aga lõunalt tulles, nagu nukitsamehe filmis tadatatataaa… ja vesi jälle ääreni. Siis viis Fionn meid paadiga lahele sõitma.

 

 

 

Oli väga lõbus, kõik lehvitavad veepeal üksteisele, päike paistab, veits pritsib vett ja sihukesed vaated ümberringi.

Ja läks veel lõbusamaks, nimelt pakkus Fionn välja, et lähme ühte kaldaäärsesse pubisse magustoitu sööma. Häh, hea mõte ja Airiin hüppas mu kõrvalt püsti aga oi issand tema mustad teksad olid üleni linnu situga koos. Eks mõni kajakas, vana rajakas oli sinna ennem natuke kakat teinud, siis pritsis vett ja…. Fionn otsis siis mingi nuustiku välja ja ma käskisin Airiinil mu poole kummardada, kastsin aga nuustiku üleparda vette ja muudkui nühkisin. Aga paat sõitis ju kai poole, mis oli mu selja taga ja seal seisis u 15-20 inimest, kes kõik seda pealt nägid. Oh seda naeru nii paadis, kui kaldal… Ja magustoitu me mingil põhjusel enam ei soovinud ja kaldale ei läinud.

Ütlesin, et ma poleks küll arvanud, et pean veel 20 aastase lapse peput pesema, kui Airiin soovitas ka mul sealt alla kobida ja ringi keerata…ihhiiihhiii, ma ei taha sellest praegu rääkida…..(vihjeks, Airiin sai ka enda kätte nuustiku). Igatahes sadamast linna poole tagasi jalutades jäi meile üks pubi tee peale, kust astus välja Fionni isa. Peale sellist paadisõitu võtsime meelsasti vastu tema poolt pakutud õlled, sest magustoit Banoffee Pie, mida soovisime, oli otsas.

Ja oligi kell nii palju, et pidime hakkama bussi peale tõttama, saime isalt põsemopsud ja kutse tagasi tulla. Bussijaama jõudes oli seal juba väga palju rahvast ootamas ja ootasime meiegi veel 25 minutit, kuni lõpuks veeres üks katkine buss ette, mis terve tee hüppas ja jõnksutas ja korra ka seisime tee ääres. Tunni asemel jõudsime kogunisti kahe tunniga koju.

No nii lõbusat ja naljakat päeva pole meil siin enne olnud…

 

 

 

 

Titanic

08.juuli pühapäev. Nagu ühele pühapäevale kombeks, tegin jälle hunniku pannkooke, need tulevad siin kohe eriti head, munad on väga kollased. Ja tänaseks hulkumiseks valisime linna nimega Corb. Et miks just see… aga selleks, et seal asub Titanicu muuseum. Alustan sellest, et oleme siin ainult ühe korra televiisori käima pannud, see oli nädal tagasi ja sealt tuli Titanicu film. Vaatasime ehk 10 minutit ja läksime siis pubisse ja kui seal Iiri muusikat kuulsin, näpistasin Airiini, et kuule see on ju tegelt sama, mille järgi nad seal laeval all tekil tantsisid. No ja siis, kui hakkasime valima kuhu nüüd minna, teatas Airiin, et aga Corbis on Titanicu muuseum. Mis mõttes, siin Iirimaal, laev läks ju Inglismaalt. Aga mida mina totu-lotu ei teadnud, et laev tegi 3 peatust ja viimane siin Corbis. Vot sulle.

Kappasime aga rongijaama ja sutsti poole tunniga kohal.

Väga armas väike linn, palju lilli, värvilised poed ja majad.

Kuna olime pileti juba eelnevalt ära ostnud ja meil oli siba aega jalutasime ringi, nagu ikka siin koperdasime jälle ühe katedrali otsa, neid on siin ikka igal pool. Kuna oli pühapäev ja kell parasjagu 12, saime osa ühest ilusast kontserdist.

Kuulasime kananahk ihul ja oligi kahjuks aeg minna.

Muuseumis saime piletid, mis olid nagu neil, kes laevale läksid. Mina olin 17 aastane Mary ja Airiin 22 aastane Mary, kes tahtisid minna New Yorki koduhoidjaks, peale tuuri koos giidiga, saame teada, kas jäime ellu või…

Siin oli siis viimane peatus enne New Yorki. Laevalt tulid siia maha 7 inimest, kellest üks oli preester, kes sõitis esimeses klassis. Tal oli fotografeerimismasin ja tänu temale on säilinud laevast 79 päris pilti. Siit aga läks siis peale 123 inimest, kes reisisid kõik enamus kolmandas klassis. 44 neist pääses eluga ja 79 on kadunud. Titanicul oli vesi ja elekter koos igas ruumis, isegi 3 klassis, mis oli väga tavatu. Sel ajal polnud isegi kodudes nii.

Kolmanda klassi kajut

ja esimene klass

Veel oli uudne, et toideti ka 3 klassi inimesi. Millest 1 ja 2 klass olid väga shokeeritud, et mis mõttes nemad ka süüa saavad. Seinal siis 1 klassi menüü ja kolmanda oma on piletil.

Sellest ajast saadik toimub laevadel kõikide toitlustamine.

Laev oli ehitatud ka Iirimaal, põhjas Belfasti linnas. Laeval oli võimla, bassein, türgisaun, raamatukogu ja seinatenniseväljak. 1klassi reisijatele oli ka 3 lifti.

On säilinud ka puust kai, mis on juba 150 aastat vana.

Oli väga huvitav ja sain palju targemaks, muidu ainult filmi vaadanud. Laeval oli siis 2223 reisijat ja pääses ainult 706. Minu Mary jäi kahjuks kadunuks. Airiini omal aga õnnestus pääseda.

Natuke eemal on ka Titanicu park

Seal tegime ka oma lõunapausi, kuna ilm oli jälle loodetust ilusam läksime rannale, tegime palju naljapilte ja korjasime karpe ja kive.

Tagasi jaama poole jalutades leidsime endale ka toreda krundi, kuhu oma maja püsti panna, vaatega merele…

ja seal ootab meid ka linnuke…

 

 

 

 

 

 

Särtsu täis

Laupäeval 07.juuli otsustasime siis vähe kaugemale maad uurima minna. Eelmisel päeval marssisime kohalikku reisibüroosse Paddywagon ja valisime Atlandi ookeani äärse piirkonna, sest iseseisvalt me sinna ei saaks, kuna bussiliiklus on siin oi-oi-oi kui nõme. Osad nädalavahetustel ei sõida ja, kui saadki suuremasse linna, siis edasi tuleks takso võtta. Otsustasime vaadata siis kohalikku giiditööd ja ISIC kaartiga saime ka õpilashinna. Sobib. Hommikul vudisime 7.30 bussile ja algas sõit, mis kestis koos väikse koffipausiga u 4 tundi. Teel olles hakkas maastik juba kivisemaks ja mägisemaks muutuma ning jõudes Cliffs of Moher si me ainult ahhetasime…

 

 

 

Kaljud on 214 meetrit kõrged ja oma nime on nad saanud maaomanikult, kes sele kunagi ostis. Algul turnisime ühe poole peal, siis natuke alla orgu laskumist ja teisele poole üles.

 

 

Kaljude peal olid lehmad aiaga piiratud

Tahtsin Airiinist pilti teha, toetasin vastu aeda ja, et rohkem kaljut peale jääks vajusin veelgi tahapoole ja siis see juhtus… ossa jutt, seal oli ju elektrikarjus ka… ja kui ma hakkasin särisema ja susisema… isegi Airiin ja teised inimesed ümberringi kuulsid seda.

Sihuke imelik oli, tulikuum ja särin, õnneks särk jäi terveks, ei põlenud ära. Aga, et veel põnev ja naljakas oleks võttis Airiin rohukõrre ja lasime läbi selle endasse voolu. Itsitasin, et kui telefoni vaja laadida, võib minu külge panna.

Seejärel käisime rannaäärese koffikus lõunal ja sõitsime The Burren isse.

See võimas kivi on sinna tekkinud peale jääaega, kui selle sulamisel tekkisid rõhuga sinna sellised augud.

Väga põnev oli seal hüpata ja ukerdada ja jälle milline vaade. Keegi sõjaväelane Oliver Cromwell olla 17.sajandil öelnud selle koha kohta, et seal pole puid, kus inimest üles puua, seal pole vett, kus teda uputada ega mulda, kuhu teda matta….

Giidiks oli meil üks väga lahe noormees Patrick. Kuulsime palju ajaloo kohta, tegi muidugi väga palju nalja, nägime kuidas ta pani paika, et kõik õigel ajal bussis oleks, et tema jutust üle ei räägitaks ega bussis ringi ei kõnnitaks. Ja kuna me istusime bussis kõige esimeses reas tema kõrval, siis saime ka palju temaga niisama rääkida. Ta on ka Eestis käinud ja alles 2 päeva tagasi oli tal tuuril üks Tartu tüdruk olnud. Algul, kui bussi läksime ja ta küsis, kes kust pärit on, kuuldes Estonia, hõikas kohe, tere Tallinn.

Tagasi sõites tegime veel ühe väikse peatuse ja kell 6 olime õnnelikena Corkis tagasi.

 

 

 

 

 

Natuke tööst ka

Ja ongi juba siin märkamatult nädal möödunud. Natuke õudne hakkab ikka ka, appi kas kõik möödubki nii kiiresti. No sõna märkamatult pole just õige, sest oleme ikka väga palju märganud ja meidki on märgatud.

Aga siis siba tööst ehk praktikast. Äratus on meil kell 6 aga mina ju tõusen enne ärkamist, ehk siis kell 5. Teen väikse virgutusvõimlemise, siis hommikusöögi, pakin kaasa lõuna. Siis ärkab Irru, kes võiks olla mu laps, sest on kõigest 20 aastane, isegi mu poegadest noorem. Aga üks väga asjalik, täiskasvanud neiu, no 1.77 pikk, meil on üks maitsemeel, huumorisoon ja sammupikkus. Meie kooselu sujub väga hästi.

Kodust alla bussijaama sammume me 9 minutit, seal istume 215 peale ja sõidame u40.minutit Blarney Castlesse.

07.55 algab meil koosolek, seina peal on selline masin, kuhu pead näpu sisse suskama ja oledki fikseeritud, sama tehakse ka töölt koju minnes.

Tööaeg on 08-11ni, siis pool tundi pausi, lõuna 13.00-13.30 ja lõppeb 16.30, reedeti juuhhuuu 15.30! Aga koosolekul on meid siis u. 22 inimest, kõige kõrgendikum on Adam, tema jagab ka kõigile päevased ülesanded. Kuna varakevadel oli siin väga suur torm, mis laastas ja lõhkus ära suure osa pargist ja puudest, siis praegugi veel, et seda taastada teevad kõik erinevaid töid. Samuti ka meie aitame. Ja kuna 15.juuli on suur Blarney Bloomi avamine, siis on eriti kiire. Meie juhendajaks ja kantseldajaks on sir Anthony.

Äärmiselt sümpaatne, sõbralik, hoolitsev.

Maryga oleme rohinud Belgian Bedi saari.

Enne ja

pärast.

Maryga seoses sai ikka nalja ka. Nimelt ükspäev, kui just lõunalt tulime ja rohisime, läks Mary kõrval saart tegema ja mina pildistasin jänest, neid kapsleb siin väga palju igal pool ringi.

No ja rohime ja Airiin küsib, kas ta on ikka veel seal? Ma, et jahh, nosib. Airiin siis küsib kahtleva häälega, et nosib….? Pööritan silmi, et kas sa siis ei tea, mis nosima tähendab – sööb noh. Ja lisan, et näen ta kõrvu ka. Mille peale ajas Airiin selja sirgu, vaatasime üksteisele otsa ja kus kukkusime hirnuma . Tema rääkis ju Maryst aga mina jänesest…. Et mis mõttes see Mary nosib, kui me just söömast tulime. No ja siis läks lahti, hõikan, et oi nüüd ta hüppas, siis, et oi sirutas käpad välja, Airiin küsib, vaata kas kõrvu ka liigutab, vahepeal lausa väänlesime ja piiksusime murul, nii naljakas. Rääkisime Maryle ka ikka selle loo ära, sai ka tükk aega kihistada ja et vaadake mu kõrvad liiguvad. Terve aed oli nalja täis. Nad on siin üldse sihukesed naljamehed, ma küll ei tea ühtegi rahvust, kes sedasi nalja viskaks, see kuidas nad omavahel suhtlevad ja meiega. Seda ei saa siin kahjuks edasi anda, see lihtsalt on. Ja ülisõbralikud ja abivalmid ja viisakad ja… Aga üks õhtu ma arvasin küll, et nüüd läks vist natuke pahasti. No me lõpetasime just päeva, kui kastmisülem härra Manivald Juga otsustas meid veega pritsida (kusjuures ta on siin üks vanemaid), muidugi ma kilkasin ja lõkerdasin ohjeldamatult naerda ja jooksin majja. Aga kohe ukse kõrval on kõrgendik Adami tuba, uks oli lahti ja ta rääkis telefoniga, kuulsin kuidas ta ainult jeesas ütles…. Oh sa kuri kass, järgmine hommik olin ukse taga ja palusin vabandust. Õnneks ütles, et vabandada pole vaja, neil ongi lõbusam ja tore, kui me end siin hästi tunneme. Lihtsalt see tuli talle natuke ootamatult. No ega ma muidugi ei hakanud talle ka lubama, et sellist asja rohkem ei juhtu….

Siis me veel multsisime Steaviga ja kihutasime sihukse asjaga.

Ja Roryga istutasime sõnajalgu ja lõikasime noori õunapuid

Ja uurisime taimi ja tegime uusi pistikuid ja sõime liiliaid (PÄEVALIILIAID, soovitavalt ise kodus mitte järgi proovida).

ja kui kõigi lolluste peale olin end päeva lõpuks oimetuks naernud, tahtsin ma sir Anthonyle aitähh öelda ,et kui õnnelik ma siin olen, siis juhtus jälle… no sellest kuumast, mis siin praegu on (ükspäev 40 aasta rekord 32) ja inglise keelest ja … ühesõnaga puterdasin talle hunniku sassi sõnu ja ta sai mu happy dayst aru, et mul on sünnipäev… aga homme, siis hõikan Airiinile, kes oli wc, et kuidas inglise keeles täna on, Airiin karjus wc-st Anthonyle, et tal ei ole sünnipäeva! Anthony küsib, aga miks ta siis õnnelik on….oehhh, sellest tuli selline komöödia, et hea, et majale katus peale jäi, kui terve see hunnik rahvast naerda möirgas. Igatahes on Eesti lipp väga kõrgel, me oleme väga töökad ja tublid ja väga lõbusad ja naljakad.

Siis on siin veel 3 Prantsuse tüdrukut. Josephine ja Juliette

tulid 2 kuuks praktikale, õpivad maastikukujundust ja Marliin oli siin eelmine aasta ja see aasta tuli lihtsalt 2 nädalaks külla ja appi, kuna siin on nii lahe ja väga toredad töötajad.

Avasin siin ka keeltekooli eesti-inglise-iiri-prantsuse

kirjutasin sõnade tabeli, täitsime koos ära ja panime seinale, jooksvalt kirjutame sõnu juurde.

Samal ajal, kui kuskil aias töötame juhendame ka inimesi erinevatesse aedadesse ja räägime nendega.

Me ise ei nimeta seda kuidagi tööks vaid ülisuureks vedamiseks, et siia sattusime!

Vaba päev Corkis

30.juuni laupäev

Nagu ikka tõusin juba enne ärkamist. Pakkisin lõpuks oma kohvri lahti, pesin esimesed tööriided.

Tegin suure hunniku pannkooke. (need on juba laual)

Õppisin inglise keelt, riiulil oli igast linnakaarte ja plaane, uurisin neid ja siis üks märkmik, kus mingid lehed vahel.

Teen siis lahti ja vaatan, issand – eesti keeles! Nagu reisipäevik, aastast 2013 esimene Inglismaa reis, sirvin siis lõppu – Peterburg. Iilgelt elevil, et siin korteris on kunagi ennem ka eestlasi siis elanud ja ju on mõni tüdruk siis oma päeviku siia unustanud. Oi-oi-oi, kuidas teda küll leida, ma saaksin selle talle Eestisse ju viia. Vaatan vahel on ka lennupiletite lipikuid ja näen perekonnanime, isver sama nimi, mis Airiinil, milline lahe kokkusattumus!!! Otsin edasi ja leidsin ka pileti koos eesnimega. Oh sa Jummeli Juuli, ruttu märkmik kinni, see oligi ju Airiini oma. Muud kõik tema asjad olid magamise toas ja kuna ja miks ta selle sinna riiulisse oli pannud… Ja suure õhinaga ei mõelnud ma kohe selle pealegi , et miks seal ei olnud ühtegi sõna Iirimaast. Irru ärgates saime jälle tükk aega naerda, sõime pooled pannikad otsa ja läksime linna.

Olime esimene õhtu sõitnud mööda ühest väga lahedast kirikust, selle ka esimesena üles otsisime. Holy Trinity Church.

Sees käis parasjagu jumalateenistus, istusime, kuulasime, mõtisklesime paari lause üle, mis jumalaisa rääkis.

Jalutasime kesklinna, et leida turg. Teepeale jäi aga üks kaltsukas, kuhu me muidugi kohe sügavale sisse läksime. Ja ma ostsin sealt ühe pluusi ja seeliku, mida mul siin kohe hädasti tarvis on. Kulutasin 4 euri. Siis sattusime tänavamuusikute kontserdile, kus 9 meest mängisid. Väga äge oli. Üks vabatahtlik tegi ka huvitavat võlutantsu…

Hakkasime jälle aga sõber guugliga suhtlema, kus kaugele see turg siis jääda võiks. No muidugi oli turg meist 10 meetrit tagapool, millest me muusikast kantuna olime mööda tulnud.

Turul oli palju värsket liha-kana-kala. Eriti loomaliha ja kana, igast marinaadides ja varrastes ja piffidena ja väga ok hinnad ehk siis odavam, kui meil. Kalavalik oli suur ja hea, aga väga kallis. Puu ja juurvilja osa oli nõrk. Üks juustu haisulett. Ja MITTE ühtegi suitsuvorsti ega singi letti!!! Aa magusalette oli ka.

Jalutasime siis poodidepuiesteel edasi, ühest sisse, teisest välja… Ja ohh sa juudas, kus oli ägedaid poode, mina kui tuntud klounisiksus oma riietusega, ma kahvatun  ja hääbun….

Kuni jõudsime Starbucksi ja lohutuseks, et mitte kurvastusse surra, luristasime sisse ühe mu lemmiku suure caramell frappuccino. Hakkas nati parem. Nii, nüüd tuleks leida meil kunstimuuseum ja Airiin hakkas jälle mu netineiuks. Aga no tõepoolest, tee silmad lahti ja vaata, see oli täpselt koffiku vastas, isegi mitte suurt teed polnud vahel.

Näitus oli tasuta ja kolmel korrusel. Ma küll kunstist muffigi ei jaga aga väga huvitav oli. Just pannakse seal üles ka uut näitust, mis avatakse 13.juuli, panime selle endale kohe ka märkmikusse kirja.

Keerutasime siis seal ees ringi ja vaatasime, et on üks tänav, kus on väga palju rahvast, lähme siis ka sinna. Sattusime Saints Peter and Pauls kirikusse.

See oli väga suur ja võimas. Oli ka palju pihikambreid, neist hoidsin targu eemale, et jumalainimesi säästa… Sest ennem läheks ju jumalapäike looja, kui minu paturegister valmis saaks.

Edasi jalutades kohtasime jälle üht tänavamuusikut, kellele oli mul jube tahtmine minna ja öelda, et kas keegi pole talle seda varem öelnud, et ärgu parem laulgu. See oli väga kole ja jube hääl ühel noorel mehel, ega keegi ei kuulanud ka ega andnud raha, erinevalt eelmistest.

Ja siis, ja siis, nägime me Lidli silti! Ei-ei-ei, meil on ju külmkapp triiki toitu täis, midagi pole vaja, aga lähme lihtsalt vaatame ja seivime ära. No muidugi tulime me sealt ära suure pitsa, suure mango sorbetti, bataadi ja veel millegagi. AGA me jätsime ostmata kartulikrõpsud, mida müüakse seal nii suurtes kottides, nagu meil koeratoitu!

Airiini sõber guugelmees näitas, et see asus ühtlasi ka täitsa meie koduteel. Tore leid.

Kodus limpsisime jäätist, mis oli hea ja hapu, no päris kodumaad ei reedaks aga ostaks veel küll. Kosutasime veits ja sättisime end kenaks ja pubituurile. Valisime ühe ilusa suure välja, kus ka elavmuusika ja teele. Linn juba nii selge, et oskame ka ise minna. Leidsimegi. Aga meie kurvatuseks on seal band ainult 19-21ni ja me jäime sellest ilma. kurtsime siis ühele baaripoisile ja ta ostis meile uue koha, kus mängitakse 24ni. Andis kaarti ja jälle vudisime. Linn oli rõõmsat rahvast igal pool täis ja pubisi palju. Meie uus pubi oli suht väike ja ka palju rahvast, aga saime ikka pukkide otsa istuma.

Tahtsime mingit kohalikku õlut ja tüdruk leti taga oli nii lahke, et andis ennem ka maitsta. Ja muusika oli täpselt see, mida ma olin lootnud ja oodanud. Super. Tiksusime ja jõime 2 klaasi õlut, kuni oli nii palju rahvast, et peale kära muusikat enam ei kuulnudki ja me põgenesime. Jälle oli kodu mitte kaugel, teepeal salvestasime kõik huvitavad pubid, mis nägime ja nautisime tuledes linna.

Koju jõudes sõime veel pool pakki jäätist ja oi küll tuli hea uni.

01.juuli pühapäev

Mida teha vaba päevaga, ikka jalad selga ja linna avastama. Sihiks võtsime rongijaama, et vajadusel teada, kuhu minna, võtta sealt igast kaarte, kuhu saaks sõita. Ja täitsa meie kodu lähedal, algul läksime küll veits valelt poolt aga siis härra jaamakorraldaja suunas meid õigesse kohta. No see teadmine olemas hakkasime lihtsalt järjest tänavaid avastama. Ja avastasime ühe ägeda vintage poe.

Seal läks meil ikka tükk aega, mul ju vaja kõik kübarad järgi proovida ja milliseid kleite seal oli…. Õnneks on lennukil kaal piiratud…

Siis nägime kaugel veel kirikutorni moodi asju, selge, suund sinna ja oli ülivõimas katedraal.

Tegime labürindi läbi ja ronisime kindlusesse, mis oli aastast 1600

Vat, mis juhtub, kui kirikus pihtimas ei käi…

Ja selliseid päid oleks mul koju ka vaja, hea kus kübaraid hoida

Siit paistis ka meie kodusuund ära, sest elame linna ainukese pilvelõhkuja kõrval.

 

Tallinn-Cork

Nii, alustan siis oma esimese blogilaadse asjaga. Nimelt Haapsalu Kutsehariduskeskus, kus ma õpin loodusturismi giidiks, otsustas mu saata Iirimaale praktikale.

Siit see algab. 27.juuni kolmapäev ärkasin kell 5. Oli vaja veel hulk asju enne äralendu korda ajada. Selleks ajaks, kui ma kell 13 lennujaamas pidin olema, olin ma juba sõitnud maakonna bussiga, trolliga, trammiga, taksoga ja edukalt ka hääletanud, nüüd lennuki kord. Kohver oli ääreni ja suti üle täis aga mahtus kaalu 16,4kg. Sain pojalt kaasa ka läpaka, mille pidin siis teistest asjadest eraldi kaussi panema. Lindilt asju võttes vaatan õudusega, et igas kastis umbes samasugused… võtsin enda asjade kasti ja siis sellelt järgneva arvutiga. Aga miski mu sees ütles, et äkki see pole minu oma. Ei tea ju ka täpselt, olin seda lahtiselt paar korda ainult varem näinud. Tegin siis kaane lahti ja vajutasin käima, tuli ette mingi paadipilt….. eieieiii sihuke vaevalt pojal ees oleks. Vaatan ringi lindil ühtegi ei vedele, keegi otsivalt ka ringi ei vaata…pagan. Eemal näen kahte naist, kellest üks topib arvutit seljakotti. Jooksen nende juurde ja küsin, kas ta on ikka kindel, et see tema arvuti on?! Pakun siis talle enda paadipildiga. Ja nii oligi! Oeh, ei tea kuhu minu oma lennanud oleks.

Lennujaamas sain kokku oma grupikaaslastega. Irene, kellega koos lähen mina Corki ja Ingo ja Eveli lähevad Westporti.

Lend lükati muidugi pool tundi edasi, mis tekitas väikse ärevuse, sest pidime Dublinist edasi Corki bussiga sõitma. Ja buss läks suht kohe peale maandumist. Läbisime passikontrolli ja suundusime pealeminekuks väravasse, kui Eveli avastas, et tal on pilet kadunud. Tuhlas oma taskud, kotid läbi, no pole. Väravas öeldi, et siis tuleb tasuda 20 eurot. No mille eest. Mõtles, et ainuke kuhu pilet jääda võis oli korv lindil, samas avastas Irene, et ta on oma kaasaskantava veepudeli eelmisse istumis kohta jätnud. Udupead hakkasid siis läbi passikontrolli tagasi trügima aga ei lasta ju. Kuna Evelil oli mõjuv põhjus siis tema siiski pääses läbi ja tõigi sealt oma pileti ära, ühe onu pepu alt leidis ka Irene veepudeli ja nalja kui palju. Aga ikka väga veider, kui need töötajad leidsid kastist Eveli pileti, miks nad seda siis läbi mikrofoni ei hõiganud, vaid panid sahtlisse!?

Lennukis oli mul istekohaks C ja no muidugi minu needuseks istusid minu kõrvale venelased 1,5-2 aastase lapsega. Mul pole laste vastu midagi aga palun mitte lennukis minu kõrvale. Õnneks ta pool aega magas ja pool vaatas multikaid. Ja kuna laps magas isa süles minu kõrval, siis isa magas jälle minu peal. Lendasime u.3 tundi, maandusime kenasti ja mahtusime aega, et lennujaamast ka üks võileib bussi kaasa osta, sest ees ootas 3,5 tundi sõitu. Kallistasime teisi, nemad läksid rongijaama, et läände sõita ja meie otse lennujaama eest bussiga lõunasse. Nautisime maastikuvaateid ja olimegi Corcis, mis on siis suuruselt teine linn peale Dublinit . Bussijuht oli naljamees ja hõikas kohale jõudes mikrofoni, et kes on parim bussijuht, me jõudsime 20 minutit varem.

Meile pidi vastu tulema Derval, kellele ka Airin(endine Irene,oleme ju nüüd iiris) teatas, et oleme juba kohal. Ise veel arutasime, et huvitav misuke ta välja näeb ja pakkusime igat autot mis tuli valelt poolt ja vale juhiga, sest liiklus ju vasakpoolne. Airin oli väga kindel, et tuleb kena mees ja siis saabus auto, kust hüppas välja koduriietes naljakas naine, kes meid kohe kallistama kukkus….Aga väga sõbralik, abivalmis, viskas nalja, tõstis me kohvrid oma koli ja riiete otsa ja hakkas aga valet pidi mööda linna kihutama, et meile põhi kohad ära näidata ja veel poodi jõuaksime, sest kell oli juba 9 läbi (siin 2 tundi taga) ja siis viis meid koju ja vaatas, kas uksest sisse saame, see oli väga armas.

Kodu on meil väga ok, väike köök, teleka tuba, suure voodiga( ise valisime ühe voodiga, oli tunduvalt soodsam) magamistuba. Asub kesklinnas, bussijaam, rongijaam ka lähedal. Super, väga rahul, nosisime veits ja kobisime magama.