Laupäeval 07.juuli otsustasime siis vähe kaugemale maad uurima minna. Eelmisel päeval marssisime kohalikku reisibüroosse Paddywagon ja valisime Atlandi ookeani äärse piirkonna, sest iseseisvalt me sinna ei saaks, kuna bussiliiklus on siin oi-oi-oi kui nõme. Osad nädalavahetustel ei sõida ja, kui saadki suuremasse linna, siis edasi tuleks takso võtta. Otsustasime vaadata siis kohalikku giiditööd ja ISIC kaartiga saime ka õpilashinna. Sobib. Hommikul vudisime 7.30 bussile ja algas sõit, mis kestis koos väikse koffipausiga u 4 tundi. Teel olles hakkas maastik juba kivisemaks ja mägisemaks muutuma ning jõudes Cliffs of Moher si me ainult ahhetasime…
Kaljud on 214 meetrit kõrged ja oma nime on nad saanud maaomanikult, kes sele kunagi ostis. Algul turnisime ühe poole peal, siis natuke alla orgu laskumist ja teisele poole üles.
Kaljude peal olid lehmad aiaga piiratud
Tahtsin Airiinist pilti teha, toetasin vastu aeda ja, et rohkem kaljut peale jääks vajusin veelgi tahapoole ja siis see juhtus… ossa jutt, seal oli ju elektrikarjus ka… ja kui ma hakkasin särisema ja susisema… isegi Airiin ja teised inimesed ümberringi kuulsid seda.
Sihuke imelik oli, tulikuum ja särin, õnneks särk jäi terveks, ei põlenud ära. Aga, et veel põnev ja naljakas oleks võttis Airiin rohukõrre ja lasime läbi selle endasse voolu. Itsitasin, et kui telefoni vaja laadida, võib minu külge panna.
Seejärel käisime rannaäärese koffikus lõunal ja sõitsime The Burren isse.
See võimas kivi on sinna tekkinud peale jääaega, kui selle sulamisel tekkisid rõhuga sinna sellised augud.
Väga põnev oli seal hüpata ja ukerdada ja jälle milline vaade. Keegi sõjaväelane Oliver Cromwell olla 17.sajandil öelnud selle koha kohta, et seal pole puid, kus inimest üles puua, seal pole vett, kus teda uputada ega mulda, kuhu teda matta….
Giidiks oli meil üks väga lahe noormees Patrick. Kuulsime palju ajaloo kohta, tegi muidugi väga palju nalja, nägime kuidas ta pani paika, et kõik õigel ajal bussis oleks, et tema jutust üle ei räägitaks ega bussis ringi ei kõnnitaks. Ja kuna me istusime bussis kõige esimeses reas tema kõrval, siis saime ka palju temaga niisama rääkida. Ta on ka Eestis käinud ja alles 2 päeva tagasi oli tal tuuril üks Tartu tüdruk olnud. Algul, kui bussi läksime ja ta küsis, kes kust pärit on, kuuldes Estonia, hõikas kohe, tere Tallinn.
Tagasi sõites tegime veel ühe väikse peatuse ja kell 6 olime õnnelikena Corkis tagasi.
